Libahunt

Raamat räägib Tammaru perekonnast, kuhu kuulub Tammaru perenaine ja peremees, nende poeg Margus, kasutütred Mari ja Tiina ning vanaema. Mari on Tammaru perekonnas juba varem ja saab Margusega hästi läbi. Olid ka kaks sulast, Märt ja Jaanus.

     Ükskord perenaine ketras, Mari luges lauluraamatut ning Margus parandas teda vajadusel. Korraga aga kostus õuest huntide ulgumine. Kõik kohkusid ning peremees haaras püssi. Ukse tagant aga leiavad nad seisvat väikese lapse, kes võetakse tuppa sooja. Talle pakutakse süüa ja proovitakse vestelda, kuid tüdruk ei vasta midagi. Vaatas ainult tänulike silmadega otsa. Lähemal uurimisel aga märgatakse, et see on sama tüdruk, kelle ema just tapeti selle pärast et arvati et ta on nõid. Pererahva südametunnistus aga ei luba tüdrukut ukse taha huntide juurde tagasi saata ning laps võeti enda juurde. Ta sai endale nimeks Tiina.

    On möödunud 10 aastat ning Tiina, Mari ja Margus on saanud täiskasvanuteks. Mõlemale tüdrukule meeldib Margus, kuid meest tõmbab Tiina ligi. See ei meeldi Marile. Naised on täielikud vastandid. Tiina on alati vabaduses elanud, kuid Tammarud on pärisorjad. Ühel päeval marjul olles süüdistab Mari Tiinat, et ta on libahunt. Mari oli näinud kuidas hunt oli kunagi varsa ära viinud, ning süüdistas et Tiina oli see hunt, kuid lubas et ei räägi sellest kellelegi.

    Jaanipäval, nuku jooksul aga sai selgeks, et Margus eelistab Tiinat. Selle peale sai Mari vihaseks ja kuulutas kõigile, et Tiina on libahunt. Pealtvaatajate hulgast hakkas kostma sosistamist ja pilkesõnu tüdruku pihta. Margus tahtis teda kaitsta, kuid Tammaru peremees keelas teda. Tiina nutt muutus leegitsevaks vihaks. Viha purske ajal ütles ta, et on tuhat korda parem olla hunt, kui inimene ning tunnistas ennast libahundiks. Peale seda jooksis metsa. Margus oli Mari peale vihane ning solvas teda, sest tema jutu pärast jooksis Tiina ära.

    Möödunud oli neli päeva ning Tiina ei olnud ikka veel tagasi. Viimaks kui ta maja uksest sisenes,tekivad aga pinged. Pere on ta vastu külm ja tõre. Ta tuli, et kutsuda Margust koos endaga metsa ja et seal abielluda ja elama hakata. Kuid Margus ei läinud temaga ning tüdruk jättis mehega hüvasti ja läks üksi tagasi metsa.

    Nüüd on sellest lahkuminekust möödunud juba viis aastat. Kõik on vanemaks saanud ning Mari ja Margus on abiellunud. Peremees ja perenaine on aga juba surnud, kõhutõppe. Margus saabus koju ning neil oli Mariga sõnelus. Nad ei saa enam hästi läbi. Õuest on jällegi kosta huntide ulgumist. Margus haaras püssi ning jooksis välja. Väljast oli kosta pauku ja see järel naisterahva kiljatust. Kõik jooksid hirmuga ukse peale vaatama, mis juhtus. Margus oli lastnus Tiinat rindu. Ta toodi tuppa. Viimase asjana naine tänas kõiki ja avaldas Margusele igavest armastust. Tiina oli õnnelik, et tema tapjaks oli olnud just Margus. Ta hakkas sonima ja seejärel suri. Margus sulges ta silmad. Oli kuulda Marguse nuttu ning Mari vaikset nuuksumist. Vanaema luges surnupalve.