Libahunt

August Kitzberg sündis aastal 1855 ja suri aastal 1927. Kitzberg elas lapsena (1857–1871) Niitsaadul Penuja külas. Vastuolude tõttu Penuja mõisniku Peeter Widriksiga, samuti majanduslikel põhjustel kolisid Kitzbergid Karksi valda Pöögle-Maiele, kus praegu asub Kitzbergi muuseum.

Töötas 1872 Pöögles vallakirjutaja abilisena, aastast 1873 Pornusel ja mujal kohtukirjutajana, hiljem Karksis, Pollis ja mitmes teises Mulgimaa vallas vallakirjutajana hiljem töötas lühikest aega Viljandi Põllumeeste Seltsi ökonoomina, aastast 1894 Daugavpilsi lähedal Kalkune mõisas piiritusevabriku raamatupidajana, aastast 1898 Riias Phoenixi vagunivabrikus osakonnajuhatajana, 1901–04 Tartus Postimehe ärijuhina ja 1904–20 Liivimaa Hüpoteegi Seltsi pangaametnikuna.

Kirjanduslikku tegevust alustas 1870. aastail tõlketööga ja koduloolise raamatuga „Kodu-kurukesest” (1878).

Näitekirjanikuna kirjutas Kitzberg algul külalavade jaoks vähenõudlikke naljamänge, tuntumad neist on "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894) ja "Rätsep Õhk" (1903). Pärast kutseliste teatrite tekkimist sai temast üks eesti kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajajaid. Vanemuise kutselise teatri avaetenduseks sai 1906. aastal Kitzbergi draama "Tuulte pöörises", järgnesid tragöödia "Libahunt" (1911, ka filmitud) ja draama "Kauka jumal" (1915).

Kitzbergi jutustusi: „Maimu” (1889) ), „Sauna-Antsu „oma” hobune” (1894), „Püve Peetri „riukad”” (1897), „Räime-Reeda 10 kopikat” (1903), „Veli Henn” (1901) ja „Hennu veli” (1904), tähelepanu väärivad ka olupildid „Koopavana” (1893) ja „Kui lokku löödi” (1903)

Kitzberg on kirjutanud ka lastejutte ja -näidendeid, mälestusi ning vesteid. 1924. aastal valiti ta Eesti Ajakirjanikkude Ühingu auliikmeks.

Maetud Tartus Raadi kalmistul.

Karksi-Nuias asub temanimeline August Kitzbergi gümnaasium.